Jaauari tähtsamad sündmused :)

Vabandan, et pole ammu kirjutanud, aga mul on palju tegemist olnud...
Katerina oli vahepeal Berliinis 10 päeva Seminaril. Need ei olnud ilusad 10 päeva. Päev enne, kui Katerina Berliini sõitis teatasin ühele poisile, kellele ma meedisin/meeldin (ei tea), et ma ei taha mingit suhet. Sõidan ju 5 kuu pärast ära. Jube, kuidas aeg ikka lenab. Olete tähele pannud üldse, et ma ära, mu sõbrad? Heheeee. Ta ei tahnud sellega leppida, ag aütlesin, et nii meile parem. Kaugsuhtel pole mõtet. Kaerina tuli 21. Jaanuaril tagasi. Samal päeval kuulsin oma kolleegilt, et meie lasteaia Zivi on teadmata kadunud. Seletan, kes on Zivi – see on poiss, kes on otsustanud sõjaväe minemise asemel, teha sotsiaalvaldkonnas tööd. Nüüd on ta pea 2 nädalat kadunud ja keegi ei tea, miks? Isegi mitte Andrease parim sõber (nii on selle poisi nim). Nii ma siis neljapäeval, 22. Jaanuaril kuulsin oma kolleegilt, et oli ka Andrease kasvataja, kui too lasteaias käis, et poiss minusse armunud. Minul polnud mingit aimu. Andrease ei näidanud seda kuidagi. See oli mulle paras üllatus. Politsei olevat ka helistanud lasteaeda ja uurinud, et kas ma miskit tean. Andrease ema lootis ka minu peale. Ma ei olnud poisiga lähedane. Vaesed sugulased, kes muretsevad lolliks. Poiss ei ole siiani märki andnud, et temaga kõik korras. Ema nutab muutkui ja mina tahaks väga aidata. Loodame parimat..
Taas ka kodus probleemib mu korterikaaslase Dimitri pärast. Ei tunna ma end üldse koduselt oma enda kodus. Dimitri käitumine läheb aina hullemaks. Ta ei aita majapidamisies kaasa, jääb tööl magama, oma prügi ei vii välja, vaid ootab, millal seda mina või Katerina teeb. Ta ei suuda end kontrollida. Täna Katerinaga koputasime ta koa uksele ja ütlesime, et peame koristama, sest siis kõik segi. Dimitri vaatas samal aja filmi ja tõstis oma häält ning teatas, et teeb seda hiljem tahab filmi lõpuni vaadata. Ma siis, et misasja, filmi saab pausi peale panna.. Aga jah.. T aon väga keeruline inimene ja parim vimalus on teda välstida. Seda ma teengi.
Muidu on tööl kõik hästi. Lapsed on jubenunnud. Marie mu rühmast (ta on taunsündroom), aga olen ta südamesse pudenud, sest tahab, et temaga ainult tegeleksin. Isegi tualetti, pole ta nõus üksi minema. Samuti Max, kes on ka vaimsepuudega. Tem ajuab hommikul vaja küsib emalt, kas ma lasteaias ja see on nii armas. Paraku pean järgmisest nädalat gruppi vahetama, sest gruppi, kus praegu olen, tuleb alatest esmaspäevast uut praktikant ja ma lähen teise gruppi. Väfa vaimustunud pole, sest olen 5 kuud ühes rühmas töötanud. Kõik lapsed on armsad 
Reedel, 22. jaanuaril oli siin Nordhausenis üks seminar, kuhu ma alles õhtusöökiks jõudsin, srst piidin töötama. Õhtsääki tegime ise. Mõtlen, et igaüks tegi, mis on tema riigile iseloomulik. Mina siis küpsetasin oma kringlit ja kõigile see maitses ning mul oli hea meel  Seminari mõte oli töötada selle lallal, e vabatahtlik ja ta juhendaja projektil paremini suhtlema õppiksid vms..
Täna käisime Katerinaga teistel vabatahtlikel külaa, kus oli ka mu ülemus mu organistasioonost siin Saksamaal. Sõime koos, naljatasime. Nadja on mu ülemuse nimi ja 2 tema sõbra olid ka seal. Üks oli justkui mina, sest ainult rääkis ja rääkis. Leidsin endale uue sõbra, teda enam ei väsita, sest ta harjunud palju rääkima...hehehee

Nagu te aru saate mul siin stessirikas aeg nende poistega...
Kõik laheneb..
Kirjutan varsti jälle..

Teie Kersti